ACTA

Ameerika Ühendriikides toimunud SOPA (Stop Online Piracy Act) seaduseelnõu teemaliste protestide järellainetuses, on Eestis märkimisväärse tähelepanu objektiks muutunud rahvusvaheline võltsimisvastane kaubandusleping ACTA (Anti-Counterfeiting Trade Agreement). Paljude arvates looks ACTA võimalik ratifitseerimine Euroopa Liidu ja Eesti poolt samasuguse soodsa pinnase internetikasutajate põhiõiguste rikkumiseks, nagu oleks seda teinud SOPA USA-s.

Ma ei hakka siinkohal pikemalt kirjeldama ACTA olemust, igaüks saab selle kohta lugeda näiteks Wikipediast. Kirjutan aga lühidalt sellest, millised konkreetsed mured minul ACTA leppega seostuvad.

1. ACTA nõuab leppe ratifitseerinud riikidelt protseduuride olemasolu, mis “võimaldavad efektiivselt kaitsta intellektuaalse omandiga seotud õiguseid digitaalses keskkonnas, sealhulgas operatiivseid meetmeid, mis võimalikke rikkumisi takistavad ning edasistelt rikkumistelt eemale tõukavad”.

Oma üldsõnalisuses jätab ACTA nii vastuvõetavad kui ka vastuvõetamatud meetmed täpsustamata. See jätab riikidele vabad käed luua endale sobiv “kokteil” jõumeetoditest, nagu näiteks internetiliikluse pealtkuulamine, ühenduste blokeerimine, ühenduskiiruste piiramine ja sisu kättesaadavuse takistamine.

Seejuures eksisteerib juba täna piisavalt näiteid selle kohta, kuidas jõumeetodite rakendamiseks kasutatakse erinevaid internetitehnoloogiaid ebaotstarbekal viisil, mis teevad interneti “katki”. Nii rakendatakse Eestis juba täna DNS kirjete võltsimist selleks, et piirata Eesti internetikasutajate ligipääsu välismaistele online-kasiinodele.

2. ACTA “delegeerib” rikkumiste vastu võitlemise kolmandatele osapooltele sh eraettevõtetest internetiteenuste pakkujatele ja loob tingimused selleks, et teenusepakkuja muutuks vastutavaks tema teenuse abil levitatava intellektuaalse omandi suhtes. Leian, et teenusepakkujad ei ole rikkumiste tuvastamiseks õige osapool, me ei evi selleks vahendeid ega ka kompetentsi.

3. ACTA sõnastust võib mõista nii, et jõumeetodeid on võimalik rakendada ka vahendite suhtes, mis võimaldavad rikkumiste sooritamist. See võib märkimisväärselt pärssida erinevate internetitehnoloogiate edasist arengust, näiteks “peer-to-peer” protokollide või krüptograafia osas.

4. ACTA võimaldab delegeerida intellektuaalse omandi kaitsega tegelevatele organisatsioonidele õiguse nõuda online-teenusepakkujatelt operatiivselt nende kasutajate isikuandmeid, kelle kasutajakontot on võimalik seostada võimaliku intellektuaalset omandit puudutava rikkumisega. See aga loob aluse kasutajate privaatsuse rikkumiseks.

Meie siin Zones oleme seisukohal, et intellektuaalse omandi kaitse on oluline. Sellegipoolest tahame, et tagatud oleks avatud ühiskondlik diskussioon selle üle, mis on selles kontekstis mõistlik ning jätta internetikasutajate põhiõigused rikkumata.

Kuna diskussiooni alustamise lihtsustamiseks kuluvad ära “tsivilistidele” arusaadavad näited ja kasutuslood, siis viskan õhku küsimuse, kas Skype oleks saanud sündida ACTA järgses maailmas? Ma ise olen küllalt veendunud, et mitte.