Pragmaatik PRISM-ast ja signaalluurest

“Faktid, mis meile PRISM-I kohta seni teada on:           “ – see on sümpaatne säuts, mis hommikul mulle Twitterist silma jäi. Viimase nädala jooksul oleme erinevatest allikatest lugenud, kuulnud ja näinud uudiseid Ameerika Ühendriikide Riikliku Julgeolekuagentuuri elektroonilise järelvalve initsiatiivi PRISM kohta. Fakte on aga vähe. Millele võiks aga mõelda, enne kui ühel või teisel poolel ristisõtta asuda? Järgnev on nö arvamusartikkel.

Esiteks, Internet ületab riigipiire, kuid ei ole riikide kontrolli alt väljas. Üks demokraatliku maailmapildi alustalasid on arusaam, et igal rahval on õigus enesemääramisele ja selle realiseerimisele riigi kaudu. Ameerika Ühendriikides on demokraatliku valimiskorra alusel valitud rahvaesindajad kehtestanud seaduse, mis võimaldab riikliku julgeoleku eest vastutavatel institutsioonidel “kohtu järelvalve all koguda välisluureandmeid elektroonilise sideteenuse osutajatelt” (http://online.wsj.com/public/resources/documents/prismfactsheet0608.pdf) Kõik on korras ja demokraatlik.

Olles aga “välismaalased” (kelle kohta andmeid võib koguda), olemata kujunenud olukorraga rahul ja hinnates riski oma andmete privaatsusele liiga kõrgeks, on meil eelkõige võimalus hääletada oma rahakotiga või käitumisharjumusega ja viia oma andmed jurisdiktsiooni, mille seadusandlus on meile vastuvõetav. Näiteks omaenda riiki.

Teiseks, ma ei tea, kui paljud lugejatest on kursis skandaaliga (http://www.taloussanomat.fi/ihmiset/2009/11/14/ruotsin-vakoojille-paasy-sahkoposteihin/200923768/133), mis lahvatas Soomes mõned aastad tagasi. Avalikkusele sai teatavaks, et naabermaa Rootsi parlament (Riksdag) on kehtestamas seadusandlust, mis võimaldab kohalikul signaalluurega tegeleval asutusel (Försvarets radioanstalt ehk FRA) riigi julgeoleku tagamise huvides kuulata pealt riiki läbivaid optilisi kaableid (selle teemaline KKK asub näiteks aadressil http://www.government.se/sb/d/10941).

Kuidas reageeris sellele Soome? Näiteks liigutas 2008. aastal TeliaSonera riigi Transpordi- ja sideministeeriumi palvel oma Soome-sisese e-postiga tegelevad serverid Rootsist Soome ümber. Ühtlasi tõdeti Soomes, et Euroopa Liidu andmekaitsedirektiivid jätavad liikmesriikidele (seega ka Rootsile) vabaduse sisejulgeoleku huvides selliseid seaduseid kehtestada ja “teha pole midagi”. 2013. aastal on Soome võtnud plaanidesse rajada omaenda otsene merekaabel Saksamaale (http://yle.fi/uutiset/suomi_haluaa_oman_tietoliikennereitin_eurooppaan/6559072) .

Ka Eesti peamised Interneti ühendused maailmaga liiguvad üle Rootsi – kas otse või läbides vahepeal Soomet. Miks need Ameerika Ühendriigid siis nii erilised on, et just nende signaalluure meid üles ärritab? Üks põhjus on see, et reageerime lihtsalt sealsete domineerivate uudiskanalite kiiluvees – kuigi sealne diskussioon käib eelkõige teemal, ega kodanike õigused kogemata rikutud saa(nud). Teine põhjus on kindlasti võiamlus omaenese poliitilist teemat edendada.

Muide, Soomes on vahepeal väga populaarseks saanud kohalikud pilveteenused ja pea iga tõsiseltvõetav teenusepakkuja rõhutab asjaolu, et tema serverid asuvad riigis sees.

Kolmandaks, pange juriidilise hariduseta ja telekommunikatsioonikogemuseta inimene lugema Elektroonilise side seaduse paragrahvi § 113 (https://www.riigiteataja.ee/akt/827848?leiaKehtiv#para113), kindlasti tundub hirmus.

Miks see mulle hirmus ei tundu? Zone pole sideettevõtja.